Ruts Baumann (Karl-Rudolf Paumann )
Eesti Näitlejate Liidu liige (1934). Vanemad talunikud. Tütar kultuuriajakirjanik Lia Kevvai, tütrepoeg näitleja Tormi Kevvai.
Õppis Tallinna linnakoolis. Oli mõisavalitseja abiline, mõisakirjutaja, kontoriametnik, raudteetööline, karja kontrollassistent, loomavelsker, postijaamapidaja, kaupmees, talupidaja ja kolhoosnik. Lavategevust alustas kodukandi seltsilavadel, mängis 1916–19 Draamateatris ja 1931–41 Tallinna Töölisteatris, oli 1951–56 Ellamaa rahvamaja juhataja ja näiteringi juht. Mänginud filmis („Näitleja Joller”, 1960, Eesti Telefilm). Avaldanud näidendi „Süütu maailm” (1931) ja mälestusteraamatu „Minu teekond lavale” (1938).
Ellamaa vaim
Ruts Baumann on selgitanud: "Ellamaa vaim sünnib neis inimestes, kes on siin ääremaal pidanud ikka ja jälle ise hakkama saama."
Ruts Baumanni arvates võid sa linnas käia ja olla, aga maale pead sa ikka tagasi tulema. Ellamaa vaimu mõistavad ainult need, kelle lapsepõlv, unistused töö ja armastus on seotud Ellamaaga. Ellamaa vaim on harmoonia looduse, inimeste ja keskkonna vahel.
Voldemar Panso intervjuus Ruts Baumannist ütleb: "Ellamaa vaim on ülendav, kunstiline, humoorikas, lustakas, elluarmunud, filosoofiline ja kirjanduslik. Seda kõike kandis Ruts Bauman ka ise oma näitlejatöös. Sama mõiste omastas Ruts Baumann ka kõige ootamatumas kohtades kõige ootamatutele situatsioonidele. Näiteks kord kartulivagude vahel kui moemehed/täinahad (need kellest Ruts lugu pidas) omavahel kokku said ja elu lainetesse läksid sündiski Ellamaa vaim."
Tursa Simmu – Ruts Bauman. Mälgu ja Särevi „Taeva palge all”. (Tallinna Töölisteater, 1938)
Ruts Bauman
Fotode allkirjad
5. Kippel – Ruts Bauman, Kirjakandja – Lembo Mägi. Lutsu ja Särevi „Tootsi pulm”. (Tallinna Töölisteater, 1937)
6. Turja Laas – Ruts Bauman. Mälgu ja Särevi „Õitsev meri”. (Tallinna Töölisteater, 1936)
Julius Haaviku (Hamburg)
Elas 19.08.1903-23.10.1998 Ellamaal Nikri ja Haaviku talus.
1913-1915 õppis ta Ellamaa vallakoolis, hiljem Tallinna 24. algkoolis.
Oma mälestustes kirjutab Julius kuidas ta koos vend Evaldiga Ellamaa rahvamaja laval esimesi muusikalisi katsetusi tegi. Väiksesse orkestrisse kuulusid erinevatel aegadel vend Evald, Mart Lindal ja Oskar Severt, pillideks mandoliin, kitarr, akordion ja viiul.
1938.a lõpetas Julius Riikliku Konservatooiumi fagoti erialal ning töötas pärast lõpetamist Estonia teatriorkestris. Aastal 1956 asus ta elama Ellamaale ja alustas rahvamajas muusikalise juhina. Kõigepealt pani ta kokku segakoori, milles oli 16 liiget. Seejärel alustas tegevust 8-liikmeline nais- ja 6-liikmeline meesansambel. Õpetussõnu jagus Juliusel alati. Tema kaasabil alustas Malle Tanner tütarlaste ansambliga, kes on rahvani viinud Juliuse südamlikud meloodiad.
Kui 1960.a sovhoos puhkpillid ostis kogus Julius kokku noored andekad mehed Lehetust, Turbast ja Ellamaalt. Tema juhendamisel puhusid mehed pillidele hääled sisse. Ellamaa poistest mängisid orkestris Ago Lee ja Väino Neumann. Risti kooli direktor Müüripeal, kuuldes, et Ellamaal on niisugune muusik, kes tunneb puhkpille, meelitas Juliuse kaheks aastaks oma kooli. Lapsed said algõpetust ja nii mõnigi mees teeb muusikat tänaseni.
Julius on loonud mitmeid meloodiaid, kus ta jutustab õuaaiast, kodutalu metsadest ja oma mesilindudest.Veel kõrges vanuses kirjutas ta hümni oma armastatud kodule ja Ellamaale.
Kõrge kask ja madal maja
õuevärav karjarada.
Põldu kulgeb metsasalu,
sääl mu vanemate talu,
sääl mu lapsepõlvekodu,
kodu kaunil Ellamaal
Õunapuies upub tema,
See nii vaikne pesa kena.
Linnulaul ja metsakaja,
Kostvad üle õunaaia.
Linnulaul ja metsakaja,
Meenub mul see kaunis kõla
Kogu elu,
kogu eluaja.
Olin kaheksa-üheksa aastane, kui mind hakkas huvitama suitsetamine.Hakkasin jälgima
suitsetajaid ja nende käitumist. Kümne-üheteist aastaselt mõtlesin tõsiselt, et mis asi see
sutsetamine ikka on? Mikspärast seda tehakse? Külaliste seas, kes meie perekonda
vahetevahel külastasid, oli ka suitsetajaid. Need jutustades panid aga suitsu.Tihti
küsimata, kas tohib.Mina sain sellest nii aru, et see suitsetamine on ikka tore asi. Minu
vanemad olid lastekasvatuse suhtes väga ranged, pidasid hoolega silma peal, sellepärast
minu poisikese suitsuproovimine ei tulnud kõne allagi. Isa ütles lastele: “Kuni teie saate
kaheksateistkümneaastaseks, ei luba ma teile, ei tohi ma lubada teile õppida halbu
kombeid. Siis teie, täiskasvanuks saades, võite minule ette heita, sa lasid lapse õppida
suitsetamist või mõnda muud rumalust tegema.”Ema manitses pidevalt:”Lapsed! Olge
viisakad, ärge tehke meile häbi, et meie ei peaks teie eest külarahva ees punastama.” Tol
ajal pandi neile vanemaile, kelle laps või lapsed suitsetasid, seda väga pahaks. Neid peeti
saamatuteks vanemateks, kes oma lastest ei hooli. Nii jäi minul ainult üle unistada
suitsetamisest ja seda ma ka tegin. Kahe – kolmeteist aastaselt mõtlesin ikka, kunas ma
saan nii suureks, et võin suitsetada, see aeg tundus mulle väga pikk olema. Minule oleks
meeldinud suitsetada eriti pühade aegu. Kujutasin ette näiteks jõulude aeg, kui istuks
mõnuledes ja paberossi karp laual. Siis müüdi ja tarvitati peamiselt paberossi. Ära visatud
papist paberossi otsi võis näha kõikjal.
Kui ma olin neljateistaastane, siis sain ma niisuguse julgustükiga hakkama, et ostsin
karbi paberosse Majakas ära. See ilus karp meeldis minule. Kavatsesin neid siis kodus
proovima hakata, salaja suitsetama Kodus pettusin kogu oma ettevõtmises, sest selgus, et
salaja suitsetada üldse ei saa. Tubakasuitsu lõhn, seda ei osanud ma arvestada. Kui nüüd
vanemad oleks saand jälile, avastand, et poiss salaja suitsetab, no siis oi, oi, oi! Nii olin
ma nõutu oma kallite paberosside juures.”Viin metsa,” mõtlesin,”käin seal vargsi
proovimas.” Viisin lähedal olevasse kuusikusse paksu kuuse põõsasse. Seal selgus
seesama häda, tubakasuitsu lõhn. Katsu suitsetada nii, et suitsulõhn juurde ei jää. Oli mul
tüli ja tegemist selle suitsetama õppimisega.
Kuid siis ühel päeval juhtus niisugune asi, mis lõi kõik minu ilusad unistused ja
lootused toredast suitsetamisest pihuks ja põrmuks. See juhtus nii.Oli pühapäeva
hommik, vanemad olid varakult kodunt välja läind kaugemaid sugulasi külastama.
Minust noorema õe ja venna kaasa võtnud. Mind kui kõige vanemat last usaldati kodu
hoidma.Meil oli siis veel üks vanem mees, kes käis külakordas. Tema suitsetas piipu ja
lõikas aga lehetubakast ja suured kahlud olid tal seda. Lõikamiseks oli tal spetsaal väike
lauake, mis oli tublisti kriimustatud juba. Ma nägin seda iga päev, aga sel päeval tulin
mõtte peale piipu küsida.Oh, kus vana seda kuuldes kohe elavnes, pani nobedasti piibu
tubakat täis, ulatas minule tuld peale.”Tõmba, poiss!” No ma siis proovisin, aga ega ma
saanudki kaua seda igatsetud tubakasuitsu proovida. Umbes poole piipu või oli see
natuke rohkem, mis ma olin jõudnud ära tõmmata, kui juhtusin vaatama valge poole.”Mis
asi see on?” Silmade ees igasugused virvendused:värvilised, lillakad, kollakad, siki-
sakilised. Ehmatasin küll ära, aga ei rääkinud midagi, mõtlesin, et läheb ehk mööda.
Natukese aja pärast tunnen, et enesetunne ei ole hea, ütlen:”Mul hakkab vist paha.”
Räägin veel edasi, piip käes, aga ei tõmmanud enam. Mõne aja pärast annan piibu ära,
tõusen püsti, jalad nõrgad. ”Äi, mul hakkab paha, oi, mul hakkab paha!” Käies raske
tasakaalu hoida.”Oi, kui paha!” Toetudes uksepiitadele, komberdan välja, laskun otsetimaha. Hetkeks tuli mõte, et mis ma nüüd küll tegin, ma suren praegu siia paika. No siis
ma seal maas öökisin ja ahastasin tükk aega, lõpuks hakkas vähehaaval mööda minema.
Sellega oli mulle selge, mis asi see tubakas on. Kui tema, see tubakas, on tervele
organismile nii vastuvõetamatu ja ta selle vastu võitleb ja miks ma siis vägise sunnin talle
peale, sunnin teda vägisi alistuma. Ta alistub viimaks, kuid kaotab sellega palju oma
jõudu ja olemust. Seal õue peal istudes tõotasin ja vandusin endale, et ma iial suitsetama
ei hakka ja olen oma sõna pidanud. Nüüd olen ma üheksakümmend viis aastat vana ja see
paberossikarp, mis ma poisikesepõlves ostsin, jäi esimeseks ja viimaseks mu elus.
JAANUAR
Jaanuar avas ukse uude aastasse 1997.
Astuge sisse, astuge sisse, jätame maha need porised pätud,
peseme puhtaks määrdunud käed,
riietume puhtasse kuube.
Võtame kaasa tööriistad, haamrid, kirved saed, hakkame ehitama.
Ehitame ülesse majad, ehitame ülesse külad, ehitame ülesse riigi, kus pole riidu ega tüli,
kus pole valskust ega valet, kus iga eestlane püüab teha kõik selleks, et tema rahvas ja
riik püsima jääks.
Las siis näevad, las tulevad siis idast või läänest, Soomest või Saarest.
Jah, siis nad veenduvad,
et sellele väiksele riigile tuleb anda koht maailma riikide, rahvaste peres.
VEEBRUAR
Tuisud ja tuuled,
külmad kanged,
akna taga suured lumehanged.
Aga meil siin toas on mõnus soe-
kuula raadiot ja lehte loe.
Ja kui on aidas küllalt vilja,
laudalakas lehmaheina,
siis võib pere puhata,
kevadeks end kosutada,
et siis jälle uuesti otsast peale alata.MÄRTS
Astun õue, kevadhõngu,
taevas pilves, kuid siiski valge.
Kuskilt kostab kiiks-kiiksa-kiiksa....
Lind!Kas oled väsind liiga?
Käisid läbi ilmamaid,
ei sa unustanud meid.
APRILL
Aprill on jõudnud mõndagi juba ära teha,
on lilli ja rohelistki juba näha.
Ja kiire tegevus on metsapõues,
isegi siin vana mahajäetud taluõues.
Kuid siin kasvatatakse vähe praaki-
kobrulehti, nõgest, naati.
Aiapeendral haavavõsa,
taamal sööti jäänud kesa.
Oli siin kord tore mees
selle talu peremees.
Oma tööd ta hindas kullas,
nüüd ta puhkab Siberi mullas.
Majast on järel ainult ahjuase,
aidast alus ja laudast kivivare.
Aias raagund õunapuud,
ripneb lagunemas linnupuur.
Ainult vaher, kask ja jalakas,
need veel truuilt ootavad.
Ootavad...ootavad ja loodavad,
et ükskord ikka tuleb keegi,
kes selle talu korda teeb siin.
MAI
Maikuus on palju sagimist
kõikjal käib kiire töö:
kes labidaga, kes kõblaga
kes adraga, kes traktoriga,
Kes künnab ja külvab laiu viljavälju,
kes harib õues aiamaad,
kes lillepeenart kohendab.
“Ruttu,ruttu!”kukub kägu,
“Ära teistest maha jää.”
Kui on keegi, kes ei suuda,sellel ulatame käe.
Kuidas nüüd keegi tööd on teinud,
eks me sügisel seda näe.
JUUNI
Juunikuus on palju huvitavat tegevust ja tööd
Juunikuus helgib päike kõrgel, kõrgel taevavõlvil.
Pikad on päevad, valged on ööd.
Rahvast on rohkesti kõikjal liivel,
maanduvad lennukid, randuvad laevad,
toovad meile palju turiste igast ilmakaarest.
Nad kõik tahavad näha seda väikest Eesti Vabariiki,
siin Läänemere Soome lahe kaldal,
kes alles hiljuti end lahti lõi Venemaast.
Nad kõik tahavad näha seda väikest eesti rahvast,
kes nii hästi laulab ja edukalt sporti teeb,
nii, et oma kuldadega on mõnestki suuremast riigist ees.
Ja kui nüüd nad on käinud läbi me paljukannatanud kodumaa,
näinud me saari, randu, viibinud Tallinnas ja Toompeamäel.
Ja kui nad on näinud ja kuulnud
me kauneis rahvarõivas naiste ja meeste laulu ja tantsu,
siis jutustame neile, millise visadusega me oleme pidanud võitlema,
et seda kõike saavutada.
Me oleme sõdinud kahe vaenlase vastu korraga.
Ühe paiskasime Narva taha ja teise Lätimaal ligi Riiani.
Nende võitude peale me sõlmisime õiglase rahu Venemaaga,
sellepeale jäi Eesti riik püsima.
Nad kuulavad meid hoolega ja meil on, millest rääkida.
Me räägime oma kangelastest, Lembitu võitlusest,
Palusalu heitlusest ja Salumäe sõitudest,
nendega oleme me maailmale tutvustand end.
Me jagame kõigile südamlik-sõbralik külalislahkust,
nii, et külalistel jääb hea mulje meist, kui lahkub.
Ja meil ilus mälestus nendest ja nendega koos veedetud juunikuu õhtust,
õitsvate õunapuude all.
JUULI
Juulikuu toob siia Põhjamaa rahvale palju päikesesoojust ja valgust.
Sellises hubases soojuses ja valguses võib mõnuleda igaüks.
Olgu see rikas pangamaakler või vaene kodutu laps.
Selle sooja eest kelleltki kütteraha ei taheta.
Päikesesooja ja valgust ei saa meile keelata Venemaa
Ega ole vaja meil selle eest Läänelt abi paluda.Nii nagu päike soojendab ja kosutab palme ja lille rikka majas,
niisama ta soojendab taimi vaese saunamehe juurvilja aias.
Oleme virgad ja kasutama juulikuu päikeseküllaseid päevi hoolsast ära,
siis on meil talvel tervise eest hoolitseda vähem vaja
AUGUST
Lõppemas on see kaunis suvi,
varsti vastu võtta sügis tuleb.
Peame nüüd elamist niimoodi säädma,
et mitte oma töödega hiljaks jääda.
Pääsukesed traatidel juba peavad nõu,
kunas ära lennata.
Kahju on lahkuda ja jätta suvine kodumaa.
On kuulda rändlindude hõikeid ja hääli,
ja kurgi näha põllul jalutamas,
kes enne äralendu kaugele lõunamaale end siin veel kosutavad.
Inimene ruttab, et looduse saake koju tuua nii metsast, põllult kui aiast,
üks tuleb metsast seene ja marjakorvidega,
teine põllult viljakoormaga,
kolmas aiast õunakastiga-neid kõiki läheb talvel vaja.
Põldudel on kuulda töötamas kombaine ja teedel kiirustavaid autosid näha.
Kombainerid tahavad veel viimaseid saake kätte saada
Ja autojuhid kiirustavad,
et lastega, õpilastega kooli mitte hiljaks jääda.
Kui kõik need tööd on saand ära teha ja loodusannid koju kanda,
siis pole enam muretsada vaja,
et talvel pole midagi hamba alla panna.
SEPTEMBER
Septembris paljud vanemad peavad jääma üksinda,
lapsed nagu linnupojad pesast välja lendavad.
Nii on meil nad läinud juba,
tühjaks jäänud nende tuba.
Kes läks tööle, kes läks kooli,
kes läks linna ülikooli.
Kuidas neil ka seal nüüd läheb,
pole kuulnud.
Lubasid küll ikka tulla,
kuid senini nad pole tulnud.
“Teeme korda nende toa,hästi mugava ja sooja,”
arvab ema.Võib-olla keegi neist veel tuleb täna.
Vaata välja, vaata!
Tühi tänav, õuevärav seisab liikumata paigal, pole kedagi seal näha.
Puudeotstes sasib sügistuul.Näe, mõni õun veel õunapuul!
Homme võtame need alla.
“Küll nad ikka tulevad,”
arvab isa, kui koldes lõket kohendab.
Ema mõtetesse vajunud, aeg-ajalt kuulatab:
kas ehk väljast kostab samme, maja poole tulevad.
Oh ei, oh ei, keegi ust ei ava.
Tuuletuhin ja pikkamööda tuleb uni.
Nii need vanemad päevast päeva oma lapsi ootavad.
OKTOOBER
Oktoobrikuus on aega juba tagasi vaadata ja mõelda,
mida nende möödunud kuude jooksul ilusat ja head on ära tehtud,
millega on jäädud vaega.
Kas on keegi, kes kätt südamele pannes võib öelda,
et ta on kõik oma jõu ja mõistuse pannud parema tuleviku jaoks.
Või on neid , kes pettunult peavad nentima, et nad pole midagi selleks teinud,
vaid on lasknud niisama minna.
Kas on neid, kes oktoobrikuus juba mõtlevad,
mida tuleval aastal ette võtta, mida paremini teha.
Või on neid, kes selle peale üldse ei mõtle,
vaid katsuvad, kuidas tänase päevaga saavad maha.
Kuid oleme dzentelmenid: kui oleme vallutand mäe,
siis ärme unustame neid, kes maha jäid,
vaid ulatame ka neile käe.
Oktoobrikuus on rohkem aega ajalehti sirvida.
Neist võib mõndagi huvitavat välja lugeda.
Eriti torkab silma erakondade ja parteide kemplemine.
Nad kõik räägivad üht-sedasama, kõik lubavad rahva heaolu parandada,
aga kust nad võtavad, millest nad parandavad, seda nad ei räägi.
Aga sellepärast, et nad teavad, et kui nad oma lubadusi täita ei jõua
ega siis rahvas kohtuga seda ei nõua.
Ühiselt võetakse vastu puudulikke seadusi, et neid siis pärast parandada.
NOVEMBER
Novembrikuuks on lõpetatud kõik sügisesed tööd,
sellel aastaajal on juba päevad lühikesed ja pikad ööd.
Neid sügistalviseid pikki õhtuid on mõnus kasutada kultuursemal moel,
Käia ühiskondlik-kultuurilistel üritustel,
võtta osa rahvamaja ringide tööst.
Mulle tulevad meelde ajad, kui käisin rahvamajas
Sõitsin sinna jalgrattaga, pill kotiga seljas,
oli ilm missugune tahes väljas.
Siis oli Ellamaal palju rahvast,
oli elu ,olid lasterikkad pered ja korrasjõulised talud.
Seltse oli mitmesuguseid, igaüks tegi omaette pidusid ja kõigil oli rahvast külla.Ellamaa pidudel käis rahvast kaugemaltki:Saarest, Hiiust ja Tallinnast.
Pidud olid viiskad. Nendel aastatel, mil mina tegutsesin rahvamaja juures, olin tema töös
ja plaanis, ei näinud ma ühtegi joobunut, tuigerdavat inimest pidusaalis.
Rahvas käis koos ja tegi Ellamaa nalja.
Selles osalesid niisugused naljamehed nagu Loigu Mihkel, Aadu Juku ja Baumani Ruts.
Kui need kolm said kokku mõni õhtu,
siis nalja ja naeru nii, et hoia kinni kõhtu.
Baumani Ruts ,va vana täi, ei olnud naljadega kitsi,
lahkesti ta rahvaga läbi käis, ei tahtnud palju olla üksi.
Teatrit ta tegi Tallinnas ja Ellamaal
ja oli tuntud üle kogu Eestimaa.
Nii Baumann Ruts rahva lemmikuks sai
ja näitekunstnikuna Eest rahva ajalukku jäi.
Huvitavaid kultuurisündmusi oli sellal palju. Oli kuulda orkestrimängu ja koorilaulu, võis
näha rahvatantsu, esines naisansambel Malle Miinpuu-Tanneri organiseerimisel. Meie
venna Evaldiga saime Ellamaalt niisuguse toosi muusikalisi pisikuid, et hiljem,
omandanud Tallinnas kõrgema muusikalise hariduse, mängisime üks Estonias ja teine
ringhäälingus ERSO. Mina mängides Estonia sünfooniaorkestris, ja kui ooperis tuli ette
niisugune lõik, kus solist laulab kevadest kui kõige ilusamast aastaajast, siis mul helises
kõrvus Ellamaa metsade kaja; tuli meelde see aeg, kus me venna ja teiste külapoistega
organiseerisime orkestrit ja tegime esimesi katsetusi ja proove Ellamaa väikesel
rahvamaja laval. Ja nüüd mängisin pealinna publikule Eesti kõige suuremas teatrimajas ja
raadios. See näitab kui tähtis on ümberkaudsele rahvale rahvamaja. Siin saab iga noor
oma võimeid proovida ja välja selgitada, milleks tal on andi. Nii, et ümberkaudne rahvas
peaks abistavalt suhtuma rahvamajasse. Vanemad peaksid käima rahvamajas ja osa
võtma rahvamaja tegevusest ja ringide tööst, tuues kaasa lapsi, sellega neid eemale hoides
mõnestki muust pahest.
DETSEMBER
Detsembrikuid ja jõule, neid on palju elus nähtud.
Neid on olnud ilusaid rõõmsaid ja säravaid ja ka süngeid, kurbi, kahvatuid.
Mulle meenuvad minu esimesed jõulud, milliseid ma mäletan. Me lapsed, seisime ümber
jõulukuuse ja püüdsime vanematele kaasa laulda, kui nad laulsid “Kui armsast jõulupuu
nüüd hiilgab.”Aga hiljem tuli ka süngeid jõule, kus me lapsed jooksime peitu. Majast
mööda marssis võõras sõjavägi, kes tihti tuppa tuli ja üht-teist saada tahtis.
Kui aga lõppes Esimene maailmasõda,
siis oli ilusaid jõule, kus me noored olles ülevas meeleolus, sõitsime hobustega
aisakellade helinal läbi küla, sest siis ei küsitud sõiduluba. Eriti meeles on mul see
detsembrikuu, kus ma ajateenijana Narva raudteejaamas valvasin kaubavaguneid, mis
meie väeosale saadetud. See oli 1.detsember 1924, hästi vaikne ja rahulik öö oli Narvas,
ei teand arvatagi, et Tallinnas samal ajal voolas veri.
Sellele järgnes rida rõõmsamaid jõule, kus me laulsime jõulu- ja rahvalaule.
Ja jõululaud oli kaetud tips-tpos,
me hüüdsime:“Elagu Konstantin Päts!”.Siis järgnes rida süngeid jõule, kus tuli olla tasa-tasa, kus me jõululauas ütlesime
teineteisele:”Tasa-tasa, ei tohi, teinepool seina või ukse taga võivad kuulata nuhid.”
Mäletan ka ilusaid aegu, kus ma enne jõule käisin läbi poodisid, kus ma vaatasin, et mida
paremat koju viimiseks leida. Aga siis tuli jälle niisuguseid aegu mil mul jõululaupäeval
koju tulles oli kotis tükike tsekileiba.
1949.a jõuludes mõtlesime kurvalt nende eestlaste peale, kes Siberis kommunismi
kaisutuses veetsid sealseid esimesi jõule, kibestunult ja pisarsilmil mõtlesid nad kodu
peale Eestis, kus neid ära viidi nagu loomi. Loomale ei tohi öelda, kui teda ära viiakse,
mispärast, kus kohta, mis on ta teinud.
Mina, nüüd, kõrges eas olen õnnelik,
et võin öelda: “Elagu Eesti Vabariik!”
ja lahkun tedmises, et Eest riik on ja jääb,
et Eestis on veel mehi ja naisi, kes ei lase seda riiki käest.
Emil Paesüld (1928-2001)
sündis ja elas Lepaste külas Sillasoo talus.
Alati abivalmis ja söbralik Emil oli ümbruskonna laste suur sõber, kel oli alati aega ette võtta midagi põnevat. Koos käidi nii jalgrattamatkal kui ka kalastamas. Ja kui vahvad olid Emili poolt ehitatud atraktsioonid, nii ta oma koduaias kui Järveotsa järve ääres. Oma hüppetorne, kiike ja ilmaratast tutvustas ta alati suure õhinaga ja demonstreeris nende kasutamist erilise osavusega. Ta oli kui Jumalaks kehastunud poisike oma halli habeme ja sitke, pruuniks küpsenud kehaga.
Emil ei olnud mitte tavaline külamees. Kõiki tema harrastusi ja ettevõtmisi ei ole võimalik üles lugeda. Ta oli alati oodatud Ellamaa rahvamajas— näitelavale, rahvatantsuproovi või spordiplatsile. Metsa minnes kutsusid kohalikud ikka Emili teejuhiks, sest kes oleks veel paremini osanud kätte juhatada marja- ja seenekohad. Emil tundis ennast looduses nagu kodus ja oma rahulikul muhedal viisil öpetas ta teisigi tähele panema looduse märke.
1993. aastal valmis Emilist dokumentaalfilm „Eesti Tarzan“, autoriteks Toomas Raudam ja Peep Puks
Vaata filmi: Emil.Eesti Tarzan
2023. aastal valmis rahvamaja õuele Emilile pühendatud seiklusrada
Emil Paesüld
